Tamme külas, minu kodu õues kasvasid üle 80-aasta võimsad põlispuud – tammed. Tammed
ei olnud mitte lihtsalt puud vaid selle ajaga muutunud meie hoovi, pere ja identiteedi osaks.
Tammed olid palju näinud: inimesi tulemas ja minemas, tööd tegemas ja rõõmu tundmas.
Nad kasvasid maa peal, mis on saadud vabadussõjas langenud sõduri eest ja on istutatud
Tamme nime kandva inimese poolt pühendusega oma lastele. See info lisab veelgi väärtust ja
väärikust juurde tammede loole. Tundub ilmvõimatu tegu tammedest loobuda.
Sellel aastal ülestõusmispühadel lasin tammed maha võtta. See ei olnud tehniliselt ja
emotsionaalselt lihtne. Ometi oli selles protsessis midagi väga õpetlikku – mitte ainult
inimesena, vaid ka koolitajana. Protsessi käigus mõtestasin ringi mitmed seni kehtinud
uskumused. Kuna tammed olid ohustamas ehitatavat maja, siis pidin vaatama pigem pilguga
tulevikku, mitte olema kinni ainult minevikus.
Taipasin, et isegi kõige tugevamal on piirid
Tamm oli tugev – seisnud aastakümneid. See, mis alguses (kui ta oli väiksem) pakkus rõõmu
ja toetas, muutus kasvades isegi ohtlikuks. Ta hakkas ohustama seda, mida mina väärtustan ja
ehitan: uut maja. Koolitajana kipume mõnikord hoidma kinni oma „tammepuudest“ –
vanadest meetoditest, seisukohtadest või õpetamisviisidest – sest need on “alati töötanud”.
Nii nagu tamm “on siin alati olnud”. Ka parimatel meetoditel võib tulla aeg….. minna. Tark
koolitaja tunneb ära, millal midagi, mis varem toetas, hakkab takistama ja oskab loobuda.
Loobumine on ka areng, mitte allaandmine.
Tamme mahavõtmine ei olnud allaandmine. Koolitajana olen õppinud, et vahel tuleb midagi
vana lahti lasta, et teha ruumi millelegi uuele – olgu see uus mõtteviis, uus tehnoloogia või
lihtsalt teistsugune suhe õppijaga. Üks suuremaid õppimisi minu jaoks oli taipamine, et
kasvamine ei toimu ainult lisades, vaid ka loobudes.
Uus areng vajab kasvuks ruumi ja valgust, loobumine teeb selleks ruumi
Pärast tamme mahavõtmist tekkis hoopis uus vaade hoovile. Kohtadesse, mis varem olid
varjus, langes nüüd valgus. Koolitaja roll on sarnane – aeg-ajalt tuleb meil midagi kõrvale
tõsta, et õppijatest või endast pääseks nähtavale midagi uut.
Otsuse tegemine nõuab julgust ja vastutust
Tamme mahavõtmine oli minu otsus. Ma vastutan selle eest – nii majaomanikuna kui
inimesena. Koolitajana seisan mõnikord silmitsi hetkede või õppijatega, kus pean tegema
ebapopulaarseid, aga vajalikke otsuseid. Koolitamine ei tähenda ainult teadmiste jagamist –
see tähendab ka raskete otsuste tegemist. Otsuste, mida kõrvalseisjad ei mõista vaid hukka
mõistavad. Ma ei võtnud tamme maha kergel meelel. Enne seda tõin mõtte näiteks
psühhodraama grupis lavale ja arutasin lähedastega. Samamoodi peaksime ka koolitajana
austama oma minevikukogemusi, mis meid on kujundanud, isegi kui me neist loobume. Olen
sügavalt tänulik minevikule kõige oma rõõmude, vigade ja õppetundidega – need on
kujundanud just sellise tänase, mida naudin.
Tamme lugu
Olen tänulik, et leidsin suurepärase meistri, kes oskab väärtustada tamme lugu ja teha
tammepuidust mööblit. Tänaseks on tamm muutnud kuju- varjava ning maja ohustava ning
lehti ja tõrusid ajava kasvava puu asemel on meil varsti delikaatsem kaaslane: tammepuidust
mööbel, mille kaunis muster näitab aja kulgu ja aitab hoida sidet möödunuga.
Suur tänu puidumeister Toomas Ots ja www.resultes.ee kollektiiv – on hea teada, et meie
tammed on hoitud ja saavad pühendunud meistri käe all väärindatud, et asuda teenima uut
eluringi.
Ülle Mugu
